Itaalia kõrgrenessansi suurmeistrid

Kõrgrenessansi ajal töötas Itaalias kolm suurt meistrit, kelle elutöös peegeldub kogu see huvitav kunsti ja kultuurijanune ajastu. Need meistrid on Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Kaks esimest neist olid niivõrd mitmekülgsed, et nende puhul on raske otsustada millisel kunstialal nende saavutused kõige suuremad. Ka võib suurmeistrite kilda arvata veneetslase Tiziani tema tohutu mõju tõttu järgneva, barokiajastu kunstile

Kõige tüüpilisemad kõrgrenessansi maalid on väga tasakaalustatud ülesehitusega, neist hoovab väärikat rahu ja enesekindlust. Tihti on tegelased paigutatud püramiiditaolise grupina ning nende taustaks olevad või läbi mõne ümarkaarelise aknaava paistvad maastikud nagu upuvad sinendavasse kaugusse.

Leonardo da Vinci (1452—1519) huvideringi kuulusid peaaegu kõik tolleaegsed teadused, samuti muusika ja kirjandus. Ta oli oma ajast väga palju ees, näiteks püüdis ta konstrueerida isegi lennuaparaati, temalt pärineb ka esimene jalgratta joonis samuti oli ta esimesi, kes söandas inimese keha tundmaõppimiseks ette võtta lahkamist.

Leonardo töötas peamiselt Milaano hertsogi juures inseneri, arhitekti ja kunstnikuna; mitmekülgsus jättis talle kahjuks vähe aega kunsti jaoks. Ühe Milaano kloostri söögisaali seinale maalis ta - õnnetuseks aga halvasti püsivate värvidega - suure “Püha õhtusöömaaja”. Tänu oskuslikule perspektiivikasutusele õnnestus tal selles töös eriti hästi ruumi kujutamine. Nüüdseks on see tolle aja kohta haruldaselt huvitava ülesehitusega maal osaliselt riknenud.

Leonardo kuulsaimal maalil “Mona Lisa” (ehk “Gioconda”) võime imetleda ühe Firenze aadliku noort naist, kelle salapärane naeratus on paelunud kunstiarmastajaid kuni meie päevini. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine (nn. sfumato), läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistvat.

Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem valmis teha.

Ainuke lõpetatud suurtöö on tal Roomas - Vatikani lossis asuva Sixtuse kabeli laemaal. Michelangelo veetis selle 40 m pika lae all tervelt neli aastat, seejuures veel ebamugavas poolseljakil asendis. Laemaalil kujutas ta piibli legende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel muidki stseene ning isegi pilte argielust. Töö lõppedes võis freskol näha 350 inimfiguuri - need on jõulised, kirglikud, tugevad nii kehalt kui vaimult, kehastades renessansi ideaali täiuslikust inimesest. Kuid nende harmooniliste inimeste kohal hõljub nagu mingi rahutukstegev, kurjakuulutav õnnetuse eelaimus.

Suur fresko sama kabeli idaseinal, mille Michelangelo maalis 30 aastat hiljem, on aga hoopis rahutu ning isegi sünge. See kujutab viimset kohtupäeva, kus Kristus mõistab kohut elavate ja surnute üle. Tema käskival käeviipel langevad patuste üksteisesse põimunud, vägivaldsetes poosides kehad mäsleva voona põrgusse. Selles maalis pole enam jälgegi kõrgrenessansile omasest rahust ja selgusest ning siin on Michelangelo jõudnud juba järgmise kunstistiili - baroki piirimaile. Figuurid neil maalidel on haruldaselt tugevad ja musklilised, meenutades nagu ülevärvitud skulptuure. Ilmselt avaldus siin see, et Michelangelo oli ka suurepärane kujur.

Ise pidaski ta end eelkõige skulptoriks. Tema 5,5 m kõrgune võitluseks valmistuva Taaveti kuju on Donatello ja Verrocchio samanimeliste, leebelt mõjuvate töödega võrreldes hoopis jõulisem, isegi vägivaldne. Samasuguse mulje jätavad Medicite hauakabelis paiknevad nagu piinamõtetes vaevlevad päevaaegade kujutised.

Kunstnikule endale valmistas kõige enam muret paavst Julius II hauamonument. See pidi koosnema 40-st rohkem kui elusuurusest kujust; neist said päris valmis vaid kolm, sealhulgas ka võimas "Mooses". Aheldatud orjad samalt hauamärgilt jäid küll pooleli, kuid on ikkagi väga mõjuvad; nad nagu pingutaksid, et kivipangast välja pääseda.

Michelangelo loomingutee kestis umbes kuus aastakümmet. Et ta töötas nii kaua, siis kajastuvad tema töödes need muutused, mis kunstis selle aja jooksul toimusid, kajastub ka renessansi asendumine barokiga.

Michelangelo on jätnud jälje ka arhitektuuri valda. Tema kavandatud hiigelkuppel katab Rooma Puha Peetruse kiriku nelitist.

Kolmas suur kõrgrenessansi meister Raffael (1483-1520) ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid.

Ta kujutas harmoonilisi, terviklikke inimesi rahulikus helges ümbruses, taustaks suurejooneline arhitektuur või kaunid maastikud. Niisugused on Raffaeli madonnad - inimlikud ja siiski luulelised, sellised on tegelased hiiglaslikel paljufiguurilistel freskodel, millega Raffael kaunistas Vatikani lossi saalid (nn. stanza'd).

Raffaeli tuntuimaid maale on “Sixtuse madonna” - kullakast helendusest astub seal kergel sammul esile pilvil kõndiv noor ema lapsega, kelles elutõde ja loomulikkus on ühendatud ideaalse täiuslikkusega.

Täiesti omalaadne oli maalikunst Veneetsias. Sellesse saartele ehitatud linna ei sobinud freskomaal niiskuse tõttu, nii et varem kui mujal Itaalias omandati seal Madalmaadelt pärinev, mugavam ja suuremaid võimalusi pakkuv õlivärvitehnika. Veneetsia maalijate ühisjooneks on erilised soojad kullakad toonid ning pidulik meeleolu.

Esimesed suurnimed veneetsia kunstnike plejaadis olid Giovanni Bellini (1430-1516) ja Giorgione (1477-1510).

Giorgione õpilane Tizian (1477—1576) jõudis oma pika, ligi 100 aastat kestnud elu jooksul edukalt viljelda peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Ta altarimaalid on pidulikud, suurejoonelised, rikkaliku ülesehitusega ja samal ajal ikkagi maiselt, isegi nagu kehaliselt tajutavate tegelastega. Portreedes andis ta oskuslikult edasi inimese iseloomu, tema seisundit ühiskonnas, tema suurust ja väärikust. Tizianist peeti väga lugu Euroopa õukondades ning mitmete valitsejate ja tuntud isikute välimust teame just tänu tema maalitud portreedele. Tizian oli suur värvimeister, värvid hakkasid tema maalidel soojalt ja elavalt hõõguma, tolle aja kohta väga kerge, vaba ning hoogne oli Tiziani pintslitöö.