Sandro Botticelli - Biograafia

Sandro Botticelli on sündinud u. 1445 aastal Ognissanti vallas Firenzes, Itaalias. Seal registreeriti ta Alessandrona, parkal di Mariano dei Filipepi pojana. Sandro oli pere neljas laps. Hüüdnime Botticelli (väike vaat, tünn) pani talle vend ning see sobis noorele kunstnikule suurepäraselt.

Sandro Botticelli oli itaalia vararenessansi maalikunstnik. See omapärasemaid, sügavamaid ja geniaalsemaid renessansi meistreid oli Filippo Lippi õpilane, kuid on saanud mõjutusi ka Verrocchio 'lt. Botticelli luulelistes teostes on mahedust ja graatsiat, kauneid hingestatud nägusid ning liigutuste sujuvust. Tema enda olulisimaks õpilaseks sai hiljem tema õpetaja Filippo Lippi poeg Filipino Lippi.

Juba 1570. aastaks oli ta avanud koos abilistega töökoja. Ta veetis suurema osa oma elust töötades Firenze suuremate perekondade heaks. Üheks tuntumaks oli Lorenzo de' Medici õukond, maalides seal mitu tuntud portreed. Näiteks "Giuliano de' Medici " (1475-76), "Imeline Madonna " (1476-77).

1480. aastal kutsus paavst Sixtus IV Botticelli Rooma, kus ta kõrvuti rea teiste silmapaistvate tolle aja meistritega (Ghirlandajo, Signorelli, Perugino jt) teostas mõned freskod Vatikani lossi kabelis, nn Sixtuse kabelis . Neis esineb Botticelli osava ja leidliku meistrina, kes vastandina Benozzo Gozzoli naiivsele üksikasjade kuhjamisele taotleb kompositsiooni terviklikkust. Omatigi ei ole need Botticelli paremad tööd - tema õige ala oli siiski tahvelmaal. Botticelli kunsti tippsaavutusi on mõned 1480-ndail aastail tekkinud maalid, kõigepealt " Maarja kroonimine " ja " Trooniv madonna ". Botticelli armastas väga ümarformaati (nn tondo). Ta on andnud peamiselt madonnapilte selles formaadis, millest ilusaim on "Manificat " (1485).

Botticelli kirikupildid on hoopis sügavama usulise põhitooniga kui tema õpetaja Lippi tööd, igatahes ilmneb küll ka Botticelli loomingus (eriti varasemais töis) varjamatult teatav elurõõmus joon. Oma elu lõpul satub ta aga kuulsa askeesijutlustaja Savonarola mõju alla. Sellest tunnistavad ilmsesti näiteks Kristuse ristilt võtmise maalid. Kunstnik on siin viimase võimaluseni intensiivselt ja kirglikult püüdnud kujutada ahastust ja meeleheidet, seejuures on ta vähe hoolinud joonte ja värvide ilust. See tundeküllane joon tugevnes Botticellis tõenäoliselt ka kuulsa luuletaja Dante teostesse süvenemise tagajärjel, umbes 1490 valmistas Botticelli nimelt rea illustratsioone Dante "Jumaliku komöödia" jaoks.

Sandro Botticelli kuulsamad maalid on "Kevad" (1478) ja "Veenuse sünd" (1484). "Kevad" kujutab Veenust suurepärase parkmaastiku foonil; jumalannat ümbritsevad muud antiikmütoloogia figuurid. Paremalt sammub Kevad - õrnas, läbipaistvas lillelises kleidis habras naine; eriti ilus on selle ilmekas ja sügavalt hingestatud nägu. "Veenuse sünd" väärib tähelepanu muuseas ka selle tõttu, et kunstnik on jumalanna kuju loomisel osalt eeskujuks võtnud üht antiikskulptuuri teost, nimelt nn Medici Veenust.

Sandro Botticelli maeti 17. mail 1510. Ta jättis maha suure hulga väärtuslikke teoseid, mis aitavad meil mõista tolle aja kunsti ja mõttemaailma.


	Sandro Botticelli
	1445- 1510

	Sandro Botticelli on sündinud u. 1445 aastal Ognissanti vallas Firenzes, Itaalias. Seal registreeriti ta Alessandrona, parkal di Mariano dei Filipepi pojana. Sandro oli pere neljas laps. Hüüdnime Botticelli (väike vaat, tünn) pani talle vend ning see sobis noorele kunstnikule suurepäraselt. Sandro Botticelli oli itaalia vararenessansi maalikunstnik. See omapärasemaid, sügavamaid ja geniaalsemaid renessansi meistreid oli Filippo Lippi õpilane, kuid on saanud mõjutusi ka Verrocchio 'lt. Botticelli luulelistes teostes on mahedust ja graatsiat, kauneid hingestatud nägusid ning liigutuste sujuvust. Tema enda olulisimaks õpilaseks sai hiljem tema õpetaja Filippo Lippi poeg Filipino Lippi. Juba 1570. aastaks oli ta avanud koos abilistega töökoja. Ta veetis suurema osa oma elust töötades Firenze suuremate perekondade heaks. Üheks tuntumaks oli Lorenzo de' Medici õukond, maalides seal mitu tuntud portreed. Näiteks "Giuliano de' Medici " (1475-76), "Imeline Madonna " (1476-77). 1480. aastal kutsus paavst Sixtus IV Botticelli Rooma, kus ta kõrvuti rea teiste silmapaistvate tolle aja meistritega (Ghirlandajo, Signorelli, Perugino jt) teostas mõned freskod Vatikani lossi kabelis, nn Sixtuse kabelis . Neis esineb Botticelli osava ja leidliku meistrina, kes vastandina Benozzo Gozzoli naiivsele üksikasjade kuhjamisele taotleb kompositsiooni terviklikkust. Omatigi ei ole need Botticelli paremad tööd - tema õige ala oli siiski tahvelmaal. Botticelli kunsti tippsaavutusi on mõned 1480-ndail aastail tekkinud maalid, kõigepealt " Maarja kroonimine " ja " Trooniv madonna ". Botticelli armastas väga ümarformaati (nn tondo). Ta on andnud peamiselt madonnapilte selles formaadis, millest ilusaim on "Manificat " (1485). Botticelli kirikupildid on hoopis sügavama usulise põhitooniga kui tema õpetaja Lippi tööd, igatahes ilmneb küll ka Botticelli loomingus (eriti varasemais töis) varjamatult teatav elurõõmus joon. Oma elu lõpul satub ta aga kuulsa askeesijutlustaja Savonarola mõju alla. Sellest tunnistavad ilmsesti näiteks Kristuse ristilt võtmise maalid. Kunstnik on siin viimase võimaluseni intensiivselt ja kirglikult püüdnud kujutada ahastust ja meeleheidet, seejuures on ta vähe hoolinud joonte ja värvide ilust. See tundeküllane joon tugevnes Botticellis tõenäoliselt ka kuulsa luuletaja Dante teostesse süvenemise tagajärjel, umbes 1490 valmistas Botticelli nimelt rea illustratsioone Dante "Jumaliku komöödia" jaoks. Sandro Botticelli kuulsamad maalid on "Kevad" (1478) ja "Veenuse sünd" (1484). "Kevad" kujutab Veenust suurepärase parkmaastiku foonil; jumalannat ümbritsevad muud antiikmütoloogia figuurid. Paremalt sammub Kevad - õrnas, läbipaistvas lillelises kleidis habras naine; eriti ilus on selle ilmekas ja sügavalt hingestatud nägu. "Veenuse sünd" väärib tähelepanu muuseas ka selle tõttu, et kunstnik on jumalanna kuju loomisel osalt eeskujuks võtnud üht antiikskulptuuri teost, nimelt nn Medici Veenust. Sandro Botticelli maeti 17. mail 1510. Ta jättis maha suure hulga väärtuslikke teoseid, mis aitavad meil mõista tolle aja kunsti ja mõttemaailma.



	Kristi Vohla 2003