Kurt Schwitters

Kurt Schwitters sündis 20. juunil 1887 Hannoveris jõukate vanemate ainukese lapsena. Nooruses oli Schwitters eraklike kalduvustega, ebakindel, kannatas langetõvehoogude all.
1909 – 1914 õppis ta Dresdeni Kunstiakadeemias, kuid seal valminud tööd oma steriilse ja isikupäratu lähenemisega polnud sugugi muljetavaldavad.

Murrang saabus alles kunstniku 31. eluaastal. Olles kesiste tulemustega katsetanud impressionistlike, ekspressionistlike, kubistlike ja abstraktsionistlike stiilivarjunditega, leidis Schwitters sõbra Hans Arpi mõjutusel endale hoopis uue meediumi – kollaaži. Just sel alal sai Schwittersist tõeline meister.

1919. aastal leiutas ta termini Merz (teadaolevalt lühendas sõnast Kommerz), millega tähistas kõiki oma edasisi kleepetöid. Tema kollaažid koosnesid rongipiletitest, ajalehtedest, sigarettidest, puu-, riide- ja metallitükkidest jms. Selle materjali - kaasinimeste jaoks oma aja ära elanud esemete – kogumine olevat kunstniku jaoks olnud lausa kinnisidee. Kõike seda kokku seades oli Schwitters väga tundlik kompositsiooni, sisu ja vormi kooskõla suhtes. Teosed paistavad silma õrnade pastelsete värvitoonidega.

Samal, 1919. aastal näitas Schwitters esimest korda oma Merz-pilte (dadaistide lemmikgaleriis Der Sturm). Paari järgneva aastaga tõusis kunstnik kiiresti moodsa kunsti kõige värskemale rindele. Tal olid tihedad seosed dadaistide, Ida-Euroopa konstruktivistide ja teistega. Lisaks Merzile rakendas Schwitters oma talenti abstraktses luules ja draamas, kabarees, tüpograafias, kehamaalingute tegemises, muusikas, arhitektuuris, fotograafias, asutas eduka reklaamiagentuuri, andis välja ajakirja...

13 aastat tegeles ta selle kõige kõrval oma suurima kollaaži – Merzbau – ehitamisega. See ebatavaline ehitis, mis koosnes sõprade poolt mahajäänud esemetest, enam aga Scwittersi enda kompositsioonikaalutlustest, võttis enda alla juba kaheksa tuba tema kodust Hannoveris. Kui natsid 1937 Schwittersi tööd “mandunud kunsti” alla liigitasid ja ta pidi põgenema Norrasse, alustas ta seal uue Merzbau koostamisega, ent vaid kolm aastat hiljem pidi ta ka sealt natside invasiooni eest põgenema, seekord Londonisse. Mõlemad Merzbau´d hävisid sõja kestel.

Kogu sõja-aja jätkas Schwitters harjumuspärasemate kollaažide tegemist, milleks uus ümbrus aina inspiratsiooni andis.
Merzbau-idee polnud aga kadunud. 1945 kolis kunstnik Londonist ära ning alustas jälle vana projekti. Kahjuks suri ta juba kolme aasta pärast ja valmis sai vaid üks sein sellest ruumilisest kollaažist, mis pidi moodustama terve omaette keskkonna.

Schwitters suri vaese ja hüljatuna, aga kindlas teadmises, et tema tööd tunnustatakse kui geeniuse loomingut. Ega ta palju eksinudki: Schwittersit peetakse mitte ainult 20. sajandi suurimaks kollaažimeistriks, vaid pop- ja multimeedia- ja tegevuskunsti vanaisaks ja postmodernismi teerajajaks.