Dadaism

Esimene maailmasõda (1914-1918) vapustas vaimuinimesi tõsiselt. Moodsa sõja õudused panid paljusid tõsiselt mõtlema kehtiva ühiskonnakorra mõistuspärasuse üle.

Nii kogunes 1916. aastaks neutraalse Šveitsi linna Zürichisse seltskond eri maadest pärit anarhistlikuvõitu kirjamehi ja kunstnikke, kelle vaated ühtisid ühes - sõja süüdlasteks pidasid nad nn. keskmist kodanikku, kes oma passiivse olesklemise tõttu on saanud suure kuriteo kaasosalisteks. Nende arvates tuli see "väikekodanlane" rööpast välja lüüa, kasutades selleks tahtlikku šokeerimist ja absurdi. Maailm oli nende tegelaste meelest sõgedalt kaootiline koht.

Rühmituse nimi " dada " leiti juhuslikult. Nime päritolu on senini pisut segane - ühed arvavad et see pärineb lapselalinast, teised viitavad rühmituse alustalade, rumeenia poeetide Tristan Tzara ja Marcel Janco omavahelises kõnes kordunud sõnale da (jah), kolmandate arvates tuleneb see ühe aafrika hõimu keelest. Isenesest pole päritolul mingit tähtsust - mida mõttetumalt sõna kõlab seda parem.

Peale Tzara ja Janco kuulusid rühmituse tuumikusse sakslased Hans Ricter, Max Oppenheimer, Richard Hülsenbeck, Parantsusmaalt pärit Hans Arp. Hiljem lisandusid veel Max Ernst ja Kurt Schwitters.

Seltskond asutas ühes väikeses kohvikus nn. Voltaire'i kabaree , milles pahaaimamatule publikule esitati seosetuid poeeme, kakofoonilist muusikat ja tihti karjuti näkku lausa solvanguid.
Koostati mitmeid manifeste, milles jõuti järeldusele et dada ainuke programm on programmi puudumine ja kõige tavapärase totaalne eitamine.
1917. aastal asutati ka dada kunstigalerii, milles eksponeeriti nii dadaistide eneste töid kui ka sõjaeelsete kunstnike teoseid. Valiku aluseks oli  võimalikult rabav uudsus.

Dada kunstnikud, näiteks Hans (Jean) Arp (1887-1966) eelistasid kollaaže ja montaaže juhuslikest ja väärtuseta materjalidest.

 

Sama laadi sündmused toimusid ka ookeani taga New Yorgis. Sinnagi oli sõjatules Euroopast põgenenud äärmuslikult meelestatud kunstnikke, kellest olulisim oli Marcel Duchamp (1887-1968). Juba varem oli laialdast tähelepanu äratanud tema teos "Trepist alla tulev akt". See kasutas ta kubismi ja futurismi võtteid, kuid mõjub ühtlasi paroodiana nendele vooludele.
1917. aastal pani ta näitusele välja skandaalse kuulsuse omandanud teose "Fontään", mis kujutas endast tavalist avaliku käimla pissuaari. Sellest peale esitaski Duchamp sageli oma töödena tavalisi tarbeesemeid või kunstivõõrastest materjalidest konstruktsioone. Üpris tuntuks on saanud tema töö "L.H.O.O.Q", mille puhul Duchamp Mona Lisa reprole pliiatsiga vuntsid ja habeme ette joonistas. Duchampi tööde puhul on raske rääkida ilust, pigem püüavad need inimest raputada ja asjadele teistmoodi vaatama panna.
Duchampile meeldis veiderdada ka oma identiteediga - näiteks "Fontääni" pani ta välja R. Mutti nime all ning üks tema tuntumaid pseudonüüme on Rrose Selavy.

Dadaistlikud meeleolud levisid ka Saksamaal. Kurt Schwitters (1887-1948) lõi kommertstrükistest kollaaže, mida ta nimetas Merzbild 'ideks (nimi tuleneb sõnast kommerz). Väga omapärane oli tema ateljees kõrgunud Merzbau, segasevõitu konstruktsioon, millesse ta koondas sõpradest-tuttavatest mahajäänud esemeid ja muid juhuslikke asju.

Eriti levisid mässumeeleolud pärast sõja lõppu. Siis omandas dada raevuka vasakäärmusliku propagandakunsti maine. Sellelt pinnalt võrsusid pisut hiljem, 1920-ndail sakslase John Heartfieldi (1891-1968) sapised fotomontaažid, mis olid suunatud juba tärkava fašismi vastu.

Dada jäi suhteliselt lühiajaliseks nähtuseks. Paljud dadaistid liitusid sürrealistidega. Kuid dada ühiskonnavastane mässumeelsus mõjutas mitmeid hilisemaid kunstivoole, eriti 1960-ndate aastate neodadaismi ja popkunsti.