Antonio Canova oli Itaalia kujur, klassitsismiajastu silmapaistvaim skulptor. Esialgse õpetuse sai ta kiviraidurist vanaisalt. Hiljem õppis ja töötas ta Veneetsias ning alates 1870. aastast Roomas.
Kui Canova varasem looming oli üsna rokokoolik, siis tema stiil muutus pärast Rooma jõudmist, pärast tutvumist antiikkunstiga ka Paestumis ja Bombay´s. Antoniost sai klassitsismi ideaalide – vormiselguse, lihtsuse, rahu ja tasakaalu kõige parem esindaja. Esimene tõeliselt klassitsistlik teos oli “Apollon kroonib ennast” (1781.a.), millel ei olnud ühtki otsest eeskuju. Teos võitis konkursi, mille korraldas paavst Clement XIII vennapoeg don Recconizo. See oli Canova esimene samm kuulsusele. Järgnevate aastate töödest on kõige ulatuslikumad paavstide Clemens XIII ja Clemens XIV hauamonumendid.
1790. aastail ja järgmise aastasaja alguskümnendil oli Canova väga produktiivne. Mitmest tööst tegi ta paar- kolm koopiat või sama teema erinevat lahendust. 1793. aastal valmis tal üks tuntumaid teoseid- “Amor ja Psyche”. 1795. aastal alustas ta skulptuurigrupiga “Herakles ja Lichas”. 1798. aastal telliti talt hertsoginna Maria Christina monument augustiinlaste kirikusse Viinis. 1800 – 1806. aastal tegi ta mitu kuju teemal “Perseus Medusa peaga”.
1802. aastal käis Antonio Napoleoni kutsel Pariisis, kus ta modelleeris imperaatori hiiglasliku figuuri, samuti väiksemaid büste. Canova tegi mitmeid selle perekonna kujutisi. Neist kuulsaim on Napoleoni õe Paolina Borghese figuur puhkava Veenusena: “Venus Vitrix”. Pärast Napoleoni võimult tõukamist saadeti Canova paavsti saadikuna Pariisi, et saada kätte kunstiaarded, mis keiser oli Itaaliast röövinud. Käik oli edukas ja enamus varadest toodi tagasi.
1815. aastal valmis veel üks tuntuks saanud teos: “Kolm graatsiat”. 1818. aastal telliti Canovalt G. Washingtoni kuju Raleigh´i linna USA-s. 1820. aastal valmis tal üks viimaseid töid – “ Ninfa dormiente”.