Pierre Auguste Renoir

Renoir sattus kunstimaailma juba noorukese pariislasena 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist. Renoir oli siis 13-aastane vaene rätsepapoeg, kes sai selliks portselanimaalimistöökojas. Seal vangistasid täpsus ja värvide võlujõud poisi jäädavalt. Hiljem sai noormehest kunstikooli õpilane. Noore kunstnikuna üüris Renoir ühise ateljee samuti kuulsuse saavutanud Alfred Sisley, Frederic Bazille´i ja Claude Monet´ga. Kirglike kunstike hulgas küpseski uus stiilisuund: impressionism, mis sageli tallas jalge alla mineviku maalikunsti väärtusi. Uus suund küpses valguse ja puhaste värvide hõõgvel. Kunstnikud jäädvustasid päikeselisi nägemusi ega soostunud enam jäljendama tumedameelseid hetki argielust.

Renoir oli üks viljakamaid prantsuse kunstnike, kelle arvel on üle 6000 maali ja keda kutsuti isegi impressionism isandaks.

1870-ndatel viskasid teised kunstnikud musta värvituubi demonstratiivselt minema, kuid Renoir ei loobunud musta kasutamisest, vaid lausus “Must on tähtis värv, võib-olla kõige tähtsam." Tänu sellele oli see tema kuldajastu.Siin ka mõned tema paremad tööd: “Tuuleiil” u.1872, “Madame Monet pojaga” 1874. Renoir sõnul nõuavad heledad, kirkad toonid tasakaaluks mustjat piiristust, ning valgusel on algusest peale ka vari. Renoir ei halvustanud ka paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix´d, Rubensit või Corbet´d , sest nende pärandit on tema töödes näha.

Renoir ei olnud nagu teised kunstnikud, tema iseloom oli tagasihoidlik, ning ta ei armastanud kelkida. On öeldud et inimesena oli Renoir teiste kunstnike seas pisut veider "lind" ja et tal polnud kunagi kunstniku temperamenti. Teda kutsuti maalikunsti käsitööliseks, kelle ülesandeks on maalida ilu. Ka kriitikud kohtlesid teda hästi, sest tema teosed esindasid rahulikku üleminekut vanast stiilist uude.

Renoir keskendus ajatutele teemadele. Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki.

1901. aastaks oli kunstniku kuulsus kandunud üle maailma. Ta oli selleks ajaks 60-aastane , ning teda piinas liigesereuma. Renoir kolis soojemale maale, Lõuna-Prantsusmaa rannikule Cagnes-sur-Mer´i, kaasa võttis ta oma naise Aline ja kolm poega - Pierre, Claude ja Jean. Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis. Tänu sitkusele ja õigele toidule ning austerlasest doktorile kunstnik olukorda arvestades tuli ta eluga enam-vähem toime. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Renoir pööras valu energiaks, ning loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised.

Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega, ning tema viimast maalimishooaega nimetatakse selle pärast punaseks perioodiks. Veelkord reumat trotsides tegi Renoir hulljulge avastusretke, pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid.

Renoir suri pärast piinarikast agooniat.


	Pierre Auguste Renoir
	1841 - 1919

	Renoir sattus kunstimaailma juba noorukese pariislasena 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist. Renoir oli siis 13-aastane vaene rätsepapoeg, kes sai selliks portselanimaalimistöökojas. Seal vangistasid täpsus ja värvide võlujõud poisi jäädavalt. Hiljem sai noormehest kunstikooli õpilane. Noore kunstnikuna üüris Renoir ühise ateljee samuti kuulsuse saavutanud Alfred Sisley, Frederic Bazille´i ja Claude Monet´ga. Kirglike kunstike hulgas küpseski uus stiilisuund: impressionism, mis sageli tallas jalge alla mineviku maalikunsti väärtusi. Uus suund küpses valguse ja puhaste värvide hõõgvel. Kunstnikud jäädvustasid päikeselisi nägemusi ega soostunud enam jäljendama tumedameelseid hetki argielust. Renoir oli üks viljakamaid prantsuse kunstnike, kelle arvel on üle 6000 maali ja keda kutsuti isegi impressionism isandaks. 1870-ndatel viskasid teised kunstnikud musta värvituubi demonstratiivselt minema, kuid Renoir ei loobunud musta kasutamisest, vaid lausus “Must on tähtis värv, võib-olla kõige tähtsam." Tänu sellele oli see tema kuldajastu.Siin ka mõned tema paremad tööd: “Tuuleiil” u.1872, “Madame Monet pojaga” 1874. Renoir sõnul nõuavad heledad, kirkad toonid tasakaaluks mustjat piiristust, ning valgusel on algusest peale ka vari. Renoir ei halvustanud ka paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix´d, Rubensit või Corbet´d , sest nende pärandit on tema töödes näha. Renoir ei olnud nagu teised kunstnikud, tema iseloom oli tagasihoidlik, ning ta ei armastanud kelkida. On öeldud et inimesena oli Renoir teiste kunstnike seas pisut veider "lind" ja et tal polnud kunagi kunstniku temperamenti. Teda kutsuti maalikunsti käsitööliseks, kelle ülesandeks on maalida ilu. Ka kriitikud kohtlesid teda hästi, sest tema teosed esindasid rahulikku üleminekut vanast stiilist uude. Renoir keskendus ajatutele teemadele. Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu ja lõuend pakkus talle võimaluse süveneda oma lemmikteemasse läbi ja lõhki. 1901. aastaks oli kunstniku kuulsus kandunud üle maailma. Ta oli selleks ajaks 60-aastane , ning teda piinas liigesereuma. Renoir kolis soojemale maale, Lõuna-Prantsusmaa rannikule Cagnes-sur-Mer´i, kaasa võttis ta oma naise Aline ja kolm poega - Pierre, Claude ja Jean. Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis. Tänu sitkusele ja õigele toidule ning austerlasest doktorile kunstnik olukorda arvestades tuli ta eluga enam-vähem toime. Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Renoir pööras valu energiaks, ning loovus sai tema elutingimuseks. Ta valuline karjäär jätkus veel 19 aastat. Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised. Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste, mahlakate toonidega, ning tema viimast maalimishooaega nimetatakse selle pärast punaseks perioodiks. Veelkord reumat trotsides tegi Renoir hulljulge avastusretke, pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid. Renoir suri pärast piinarikast agooniat.


	Hendrik Paimets 2003