Giotto di Bondone

Sündis 1267. aastal Vespignano külas Firenze lähedal taluniku peres
Ta oli itaalia maalija, arhitekt. Tema talendi avastas Cimabue, kui Giotto oli 12-aastane ja joonistas oma isa lammast.

Giotto oli lühikest kasvu, hea naljamees, abielus ja tal oli kuus last. Tal olid head tehnilised teadmised anatoomiast, mida ta ka teistele maalijatele õpetas.

Giotto di Bondone taasavastas, kuidas kujutada esemeid tasapinnal tõelisena. Tema üksi suutis taaselustada situatsioone nii, nagu need leiaks aset tõelisel laval. Giotto oli see esimene, kas pani maali elama ja sai ka Euroopas maalikunsti taaselustamise eest Oscari.

Giotto võlgnes osa oma igikestvast aust buon fresco (tõelise fresko) meetodi taasavastamisele, mille kohaselt maalitakse otse niiskele lubjapinnale, mis tähendas ka ühtlasi seda, et värv ei koorunud mõne sajandiga pildilt maha. Kuulsais Firense ja Padova kirikute freskodes kujutas ta usulist ainestikku haaravalt ja eluliselt. Giotto projekti järgi ehitati Firenze toomkiriku kellatorn (kampaniil).

Kuni selle ajani olid peaaegu kõik kunstnikud vältinud oma teostele signatuuri alla kirjutamist ja Giotto oli üks esimesi, kelle teoseid võib allkirja järgi ära tunda, tehes temast ühtlasi ka esimese tõesti kuulsa nimega kunstniku.

Millega veel Giotto hakkama sai:

1. Ta lõi esimesena sügavuse illusiooni tasapinnale.
2. Ta üritas esimesena imiteerida tegelikku elu, näidata, kuidas inimene erinevates situatsioonides, kas siis füüsilistes või emotsionaalsetes, välja nägi.
3. Selle asemel, et inimesi terves ulatuses näidata, asus ta esimesena asetama neid üksteise taha, tehes nii rohkem ruumi kõige muu jaoks.
4. Ta oli esimene (ja võib-olla ka viimane), kes väitis, et maalikunst on skulptuurist etem.