Maketiehitus – Parandamatu isetegija

Hetkel on lõpujärgus Paide, mis suurema osa ajaloo jooksul on kandnud nime kas Wittenstein või Weissenstein, linnuse/kindluse makett. Juba mõnda aega tunnen, et üle kahe aasta kestnud teekond ajaloolise tõe väljaselgitamiseks ja visuaalide loomiseks on jõudnud lõppjärku. Kuna olen juba 54, siis kipub lühimälu ära kaduma, vist viimane aeg on miskit kirja panna, endal ka pärast hea lugeda ja meelde tuletada.

Heakene küll, selle maketi ehitus on mõnes mõttes koroonaaja tüsistus. Kui 2020 kool distantsõppele läks, siis sügasin sügavalt kukalt, mida küll anda õpilastele tööõpetuses ülesandeks. Ühel hetkel torkasid pähe lõika-ja-kleebi tüüpi ülesanded, ise olen ka arvutigraafikaga kõvasti tegelenud ja suure hurraaga said valmis Vodja Kooli hoonete maketid (tänan idee eest mu eellast selles koolis Juhanit, kes fotode baasil juba mõnda aega varem oli sama asjaga tegelenud).

Mõisahoone, kavaleride maja,
tall ja
töökojamaja
said tehtud.
Hea mõte läks aga luhta, sest kodudes käärid, paberi ja liimi leiab, aga vaat printerit mitte.
Aga hammas oli verel – kodus istudes võtsin ette Paide linna silmatorkavad ehitised – Vallitorni, Püha Risti kiriku ja raekoja. Koroonaaja uudistepõuas ajakirjandus tegi isegi loo ja mult hakati küsima, kas mu eesmärk on terve linn sedamoodi maketiks teha…

Ja siis pakkus Järvamaa muuseum ühtäkki välja Paide linnuse maketi tegemise. Oh sa süda, ütlesin endale ja olin nõus. Ehkki sisimas kahtlesin, et kas mu oskused ikka välja veavad ja kuidas seda üldse teha… aga siin tuleb teha tagasipõige elulukku.

Kuidagi on mul väikesest peale olnud kõva tõmme miniatuurse vastu. Praegu on LEGO, minu lapsepõlves olid ka sarnased klotsid täitsa olemas, aga neid oli liiga vähe millegi asjaliku ehitamiseks. Appi tuli plastiliin – vorstikestest sai ehitada palkmaja, neljakandiliseks vormitud vorstikestest aga lõigata ehituskive. Kuna ajaloohuvi oli samuti kõva, siis arvake ära, mida ma enamasti ehitasin 🙂 Aga voolisin ka autosid, lennukeid, laevu – mõnesõnaga kõike, mida mängimiseks vaja oli. Minu lapsepõlvemaailm oli plastiliinist. Mul on siiani suur osa seda kokkusegamise ja aja tõttu tumehalliks läinud plastiliini alles, aeg ajalt läheb seda jälle vaja.

Muuseumidesse sattudes imetlesin eelkõige makette, eriti Järvamaa muuseumi Paide linnuse maketti. Poisina käisin seda sageli vaatamas ja mõtlemas, et tahaks ka midagi nii ägedat teha.

Elu pakkuski võimaluse. Muuseumi teadusjuht Ründo viis mind kokku ajaloolase Kalle Krooniga. Osutus, et oleme üsna ühte tüüpi, ajaloo vallas kirglikud inimesed 🙂 Selle vahega, et mul on käed õigetpidi kasvanud, aga Kalle on Rootsimaa arhiividest välja kaevanud hulga varem teadmata dokumente ja tal on hindamatu arhiiv kõigest Paide linnuse ja linna kohta teadaolevast. Kaks segast said kokku 😀

Makett

Sain kohe aru, et esmalt oleks tark teha maketi makett. Võimalikult odavast ja kergesti töödeldavast materjalist – loomulikult paberist. Mine tea, millised uued uued uuringud ja järeldused välja ujuvad.
Ja kõigepealt joonestada arvutis välja, ning siis printida, lõigata ja kleepida. Samuti – maketi makett peab koosnema kergesti välja vahetatavatest juppidest. Oh, kui õigus mul oli…

Ütlen kohe ära, et ehkki ma 3D-s projekteerimist natuke jagan, siis hinges olen ikka kahemõõtmeline vanakooli mees. Töö CorelDRAW abiga käib mõttekiirusel.

Alguses läksin suure hurraaga peale. Omast arust oli pilt selge, kuidas teha. Teate, esimesi asju ma ei näita, sest häbi pole veel üle läinud. Jeerum, milline uljas sinisilm ma ikkagi olin ja kui hullusti mööda panin.

Tegelik töö läks lahti 2020. aasta novembri alguses. 2021. aasta kevadeks oli tegelikult juba päris hea pilt silme ees, ehkki, kordan, maketimaketina, millel päris palju väga tinglik. Ja paralleelselt õppisin seda, kuidas lõika-kleebi asemel päris asju teha.

Paberist kastell. Selle joonised-pinnalaotused on väikeste muutustega siiani kehtivad.

Siis hakkasid ühtäkki, järjekordse koroonapuhangu ajal mu uksele koputama meediakanalid – Järva Teataja, TV3 ja isegi ERR.
Minu jaoks oli murranguks ja nägemuseks aga mõte panna asi välja Väätsa vaateakendel 2021:

Vastukajad andsid jõudu jätkata juba järgmise etapiga – Rootsiaja kindlusega. Esialgu panin ajamääranguna paika aasta 1630, aga nüüdseks olen aru saanud, et parem oleks 1602 – aeg enne poolakate piiramise purustustööd. Sellest kindlus enam ei paranenudki, kuni 1634. üldse kindluste nimistust kustutati
Tõtt öeldes, kartsin natuke bastionide ja kurtiinide mullavallide kujutamist. Alustasin ettevaatlikult kõigepealt uuesti läbijoonistamisega, siis aga juhtusin innustavate videote sarjale (raudteefänn marklinofsweden) ja 2022. jaanuaris läks tegemiseks.